150 by Triin Katriin

Me oleme tundnud nii vähe
Kuid tunda saand samas nii paljut
Taevast puudu on nüüd mõned tähed
Ja Me kooslus on kindel kui kalju

Need tähed Sina tõid kõik Mu kätte
Raske uskuda siiani tõde
Ja Me ajast küll tõttame ette
Kuid mis vahet on eilsel, on homsel

Olen tunda saand Sind, Sinu keha
Sinu nägu, pead, selga, Su käsi
Ja Ma kunagi ära ei väsi
Sinu lõputus olekus olen

Olen valugi tundnud, kuid see
On vaid tunne, mis homseks on kadund
See on elu, ja nüüd alles adun
Armul mitmeid on keerkaid radu

Siin Me oleme, õpime armu
Kõiksus ümbritseb Meid ja Me meeli
Ei sa rääkida siin inimkeeli
Kõik ju kestab, ja aega on veegi ...